Eesti keel (viroksi)

Räägi oma lugu.
Kirjutan selle üles täpselt nii, nagu selle mulle räägid.
Kõige lõpus loen loo sinule ette.
Kui tahad, võid seda siis veel muuta või parandada.

LASE JUTUSTADA SADU – JUTTE JA LUGUSID – JUTUSTA JA KUULA – SUKELDU LAPSE MÕTTEISSE
Head vanenad, vanavanemad, tädid, onud, naabrid, kasvatajad, õpetajad ja kuulajad!
Lugude jutastamine ja nende üleskirjutamine (soome keeles sadutus) on meetod, mis sobib kõigile. Seda on kerge kasutada ja see annab rohkesti kogemusi nii loo jutustajale kui ka selle üleskirjutajale. Kirjuta üles lapse päris oma muinasjutt, lugu … just nii, nagu ta seda jutustab. Kui jutt on valmis, siis loe see talle ette, et ta saaks seda parandada, kui soovib. Hoia juttude ja lugude kaust kodus raamaturiiulis. Seda meetodit saab kasutada ükskõik millal ja ükskõik kus ning jutte ja lugusid võib üles kirjutada igaühelt, kes on nõus midagi jutustama. Vanurite lugude ärakuulamine ja üleskirjutamine on samuti innustunud poolehoidu leidnud. Täiskasvanud võivad harrastada seda vastastikku, korraldades üksteise ärakuulamise hetki. Lugude jutustada laskmine ja üleskirjutamine on praktikas järeleproovitud ja kasulikuks tunnistatud meetod, mis edendab peale muu ka võrdväärset dialoogi ja aitab inimestel enda jaoks aega leida. Uurimiskava ”Lapset kertovat” (Lapsed jutustavad) avaldab uurimusi ja praktilist kogemust puudutavat informatsiooni nii trükis kui ka elektrooniliselt. Tere tulemast lugude jutustamise ja nende talletamise maailma!

LUGUDE JUTUSTAMISE JA ÜLESKIRJUTAMISE MÕTTEST
Lugude jutustamine ja nende üleskirjutamine (soome keeles sadutus) sobib vanusest sõltumata kõigile. Kellelgi midagi jutustada lasta ja seda juttu üles kirjutada võivad kõik, on tarvis ainult pliiatsit, vahel aga pole sedagi vaja. Seda võib teha ükskõik kus ja ükskõik millal. See on vastastikune tegevus. Seda võib teha kahekesi (üks jutustaja ja üks üleskirjutaja) või mitmekesi. Jutt või lugu sünnib jutustaja ja üleskirjutaja omavahelises koostöös, ühistööna, kus loo jutustaja on aktiivne, luues oma kujutluste abil jutu, ja üleskirjutaja on teistsuguselt aktiivne, kui kuulab, märgib üles ja loeb vastsündinud lugu. Kõik lood erinevad üksteisest vähemalt natukegi, kuigi mõni neist võib algul tuttav näida. Mõni on lühike, paarisõnaline, mõni pikk. Mõni hell, mõni õudne. Mõni hea, mõni paha.
Sõna muinasjutt (soome satu) tekitab eri inimestel erinevaid assotsiatsioone. Mõni mõtleb, et muinasjutt ei ole tõsi, see on vaid muinasjutt. Keegi teine, et muinasjutt kõneleb hea ja paha võitlusest. Keegi kolmas, et muinasjutul on oma algus, keskkoht ja lõpp ja et lugu kõlbab kuhugi ainult siis, kui vastab teatavatele nõuetele. Inimese peas keerleb pidevalt, mitu korda päevas ja sagedaminigi, lugusid ja jutte, mis võivad eespool mainitute sarnased olla, aga enamasti ei ole. Mõtted liituvad lugudeks ja fantaasia muudab argised kogemused mitmekesisemaks. Argistes lugudes ühinevad tunne ja mõte, tegu ja kujutlus. Jutustamine ja üleskirjutamine on just niisuguste lugude kättesaamise vahend.
Kõigis inimestes on lõputult pulbitsev lugude allikas. Kõik – koguni emaüsas hõljuvad looted – näevad und ja uned on ju samuti lood. Lugude ja juttude loomine on kaasasündinud inimtegevus. Neis ürgsetes lugudes hakkavad arenema kollektiivsus, ehe ühtekuuluvus, millegi jagamine ja teise inimese austamine. Lugude jutustamine ja nende ülesmärkimine on ergutav nii rääkijale kui ka üleskirjutajale.
Sellel meetodi taga on põhjalik teooria ja praktikas on sellel väga mitmesuguseid kasutusvõimalusi. See võimaldab üleskirjutajal õppida ja jutustajal end väljendada ja kuuldavaks teha. See ei ole traditsiooniline õpetamismeetod ega sisalda hinnangut. Kui jutustada ja kuuldut talletada soovitakse, siis on kõik lood väärt, et neid üles märkida. Jutustaja kõneleb vabatahtlikult sellest, mida peab vastavas olukorras kohaseks.Ülesmärkija paneb kuuldu täpselt sõna-sõnalt ja täht-tähelt kirja. Küsib, kui ei saa aru, ja loeb loo lõpuks ette, et jutustaja võiks seda parandada, kui soovib. Jutustaja säilitab oma loo suhtes autoriõiguse. Neid jutte võib teistele ette lugeda, saata postiga (näiteks on seda tehtud Helsingi ja Beirut), avaldada raamatutes või ajakirjanduses. Jutte võib illustreerida ja mängudeks muuta. Need jutud võimaldavad leida uusi õpetamismeetodeid. Rühmas räägitud lood aitavad selle liikmetel üksteisega tutvuda ja suurendada nende ühtekuuluvustunnet. Tundub, et lugude jutustamise ja ülesmärkimise meetod sobib kõigile kultuuridele ning eri kultuuridesse kuuluvate inimeste mõttevahetuse edendamiseks, kui saata näiteks oma jutte ja lugusid kirja või elektronposti teel. Meetod erineb traditsioonilisest lugude jutustamisest selle poolest, et aktiivne on ka kuulaja ja et jutt sünnib kahe inimese ühises tegevuses.
Meetodi mõte selgub põhimõtteliselt kahest küsimusest, mida lugude ülesmärkijal tuleb endale esitada, kui ta tahab oma kuulamisoskust arendada. Need kaks küsimust on: 1) mida ma lastele (hoolealustele, vanuritele …) nendega kokku saades õpetan ja annan? ja 2) kas ma oskan teise inimese kinki, juttu ja lugu vastu võtta ning neist heameelt tunda?
Mida tahame õpetada, anda?
Lastega tegeldes soovime neile väga palju õpetada ja väga palju anda. Igal ajal on lapsed nii või teisiti omaks võtnud just selle kultuuri olulised jooned, kuhu nad on sündinud. Koolisüsteem on seejuures võinud olla kas valikuline, haarates kaasa ainult osa ühiskonnast, või kõiki hõlmav. Kõigil aegadel ja kõikjal on laste puhul ühine see, et nad kasutavad tohutu palju fantaasiat, mis aitab neil nähtust ja kogetust aru saada. Laste mängud on fantaasia nähtav vorm, kus laps saab oma ettekujutusi teoks teha. Täiskasvanuil on vahel laste mänge raske märgata ja on tekkinud arvamusi, et mängud on laste elust kadunud.
Muinasjuttudes ja lugudes saavad laste ja täiskasvanute maailmad kokku. Muinasjutud on rikka fantaasia traditsioonilisi alasid. Me loeme ja räägime lastele muinasjutte. Ja sellega me ka õpetame lapsi. Aga kui me jutustame midagi täiskasvanule, siis mõtleme nende õpetamisest ainult väga harva. Me lihtsalt räägime ja soovime, et nad kuulaksid. Täiskasvanute puhul eeldame, et kõigil inimestel on kuulamist väärt jutte. Laste kohta arvame sageli, et kõigepealt peame nad jutustama õpetama, muidu nad seda ei õpi ega oska.
Mida oskame vastu võtta?
Kõik inimesed vajavad kahesuunalisi vastastikuseid mõjutusi: saamist ja andmist. Tähelepanu väärib ainult see, kes tunneb, et tal on teistele midagi anda. Meil on põhirõhk täiskasvanupoolsel andmisel, hoolitsemisel, õpetamisel ja kasvatamisel. Siin kipuvad kergesti tagaplaanile jääma need rikastavad tunded, mõtted, fantaasia ja teod, mida lapsed meile pakkuda võivad, kui me neid vaid märgata oskame. Lastes lapsel jutustada ja ta lugusid üles kirjutades avastame endis tundliku võime kuulata ja anda.
Mida õpime lastega koos tegema?
Kui me laseme lastel jutustada ja ta lugusid üles kirjutame nii lasteaias, koolis, haiglas, raamatukogus kui ka kodus, siis õpivad lapsed oma mõtteid nii väljendama, et täiskasvanuil on neist kergem aru saada. Samal ajal on võimalik välja selgitada laste huviobjekte, nende probleeme ja mõtteid ja arvestada neid vastava õppeaine, teema käsitlemisel. Sedasama jutustamise ja üleskirjutamise meetodit saab kasutada ka siis, kui lapsed mängivad, ja see võib anda ideid, kuidas mitmekesistada õpetamist laste soovidest lähtudes.